Hakkan vist luuletajaks!

Leidsin ühe oma luuletuse, aasta siis oli 2008... Ära seisa mu haual, ma ei ole seal. Ma ei ole surnud, ma olen kastepiisas lilledel meie aias. Pehmes, soojas vihmapiisas- augustis, kui mul on sünnipäev. Ma olen lumehelbes, mis sätendavad päikese paistes- detsembris ja veebruaris. Olen pehmes urvatibus aprillis. Olen sinilillede kollane naeratus maikuus. Ära kurvasta, ma olen tähtedesäras, kuuvalgel ööl augustis. Ma olen sahisev viljapõld, kui haljendab aas. Küpses viljapeas, rukkililles ja karikakras leiad sa mind. Talvel lumevaibana lilledel meie aias. Rahulik tuulehoog akna taga- imeline naeratus. Naeratus, mis võidab! Armastus ei sure kunagi! Armastage!