pühapäev, 12. veebruar 2012
pühapäev, 5. veebruar 2012
Unistan-sinine Vanda coerulea!
Ootan sinu õite avanemist.Lootus kaob viimasena.Lillaka Veenusekinga (Paphiopedilum) sain sünnipäevakasKODU PUU OTSAS
Küllap oli sama hämmeldunud jesuiit Alvin Semedo, kui nägi 1613. aastal oma teekonnal läbi Hiina ennenägematuid taimi. Kirjelduses ütles ta nende kohta tio hua – õhutaimed. Need kasvasid puudel ja isegi õitsesid uhkelt, kuigi nende juured ei ulatunud mullani, vaid ripnesid vabalt õhus või hoidsid kõvasti kinni puude koorest.
Tänapäevase süstemaatika järgi on vanda perekonnas 46 liiki. Nende looduslik kasvuala ulatub Himaalajast Austraaliani. Nimi “vanda” tuleb sanskriti keelest, algul märkis see vaid üht tammedel kasvavat orhideeliiki Vanda tessellata.
Vandad kasvavad hõredas metsas puudel või kaljudel, harvem maapinnal. Tugev püstine taim kasvab tipust pidevalt pikemaks, suuremad liigid võivad olla üle meetri kõrged. Külgharusid moodustavad nad harva. Jäigad rihmjad või ümmargused lehed kinnituvad varrele kahes vastakas reas. Vandad kasvavad aeglaselt, saades õitsemisealiseks u 6-aastasena. Siis poetab end lehtede vahelt välja viltuselt ülespoole kasvav paljude pungadega õisikuvars.
Tellimine:
Postitused (Atom)