reede, 24. august 2012
22.50, täna 53 aastat tagasi
Mälestused jäävad
Õhus on esimest hõõguvat pruuni;
Laiskade laiade lehtede alt läigatab kuu
Sind lummates luuni-
ärevalt, valusalt, lähedalt.
Ritsikad laulnud su kurdiks on ammu;
Tummana tunned -
On sinus see maa, ta valgus, ta varjud.
Ja ainsatki sammu astuda ära sellest õhtust ei saa.
(Aita Kivi luulekogu, 1994.a ristiema kingitus 35.a sünnipäevaks)
Salapäraselt vana säilitatut, taastekkinud eripäraga.
Seesmuses elavalt tunda.
See peab maailma jõude, äratavalt kallama minu elu välistegudesse ja kujundavalt
mind ellu sisse muljuma.
(Rudolf Steiner „Hingekalender“) 1996.a kursuselt
reede, 3. august 2012
Hakkan vist luuletajaks!
Leidsin ühe oma luuletuse, aasta siis oli 2008...
Ära seisa mu haual, ma ei ole seal.
Ma ei ole surnud, ma olen kastepiisas lilledel meie aias.
Pehmes, soojas vihmapiisas- augustis, kui mul on sünnipäev.
Ma olen lumehelbes, mis sätendavad päikese paistes- detsembris ja veebruaris.
Olen pehmes urvatibus aprillis.
Olen sinilillede kollane naeratus maikuus.
Ära kurvasta, ma olen tähtedesäras, kuuvalgel ööl augustis.
Ma olen sahisev viljapõld, kui haljendab aas.
Küpses viljapeas, rukkililles ja karikakras leiad sa mind.
Talvel lumevaibana lilledel meie aias.
Rahulik tuulehoog akna taga- imeline naeratus.
Naeratus, mis võidab!
Armastus ei sure kunagi!
Armastage!
Tellimine:
Postitused (Atom)