Mu süda usub õnne, suurt - meresügavat, kus säravad muinasjutud ja imed puhkavad.
Mu süda usub valgust, mis tõuseb säält sügavast, mis kutsub tuhanded õied
kõik elusse uinumast.
Mu süda usub elu, mis selge õnnistus on, mis maine ja okkaline,
kuid siiski taevane on.
Mu süda usub surma - suurt, sügavat, õnnist ööd,
kuhu mahuvad ära kõik õndsus ja valgus ja elutõed.
Kuid see Anna Haava luuletus on ikka helisenud minu südames.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar